1941 suvi eestis (2007) (PDF)

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

1941. aasta EEstis
EEsti sõjamuusEumi –
kindral laidonEri muusEumi
aastaraamat

6/2006

Eesti Sõjamuuseum –
kindral Laidoneri Muuseum
2007

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

1941. aasta Eestis

Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi
Aastaraamat
6/2006
Koostaja ja toimetaja: Toomas Hiio
Resümeede tõlge: Kristjan Luts
Keeletoimetaja: Katre Koit
Korrektuur: Krista Parve
Kujundus ja teostus: Kadi Pajupuu

Autoriõigus
© Eesti Sõjamuuseum – kindral Laidoneri Muuseum
© Estonian War Museum – General Laidoner Museum, 2007
© Artiklite autoriõigus – autorid, 2007
Teostus © SE&JS, Tallinn, 2007
Trükk Tallinna Raamatutrükikoda
ISSN 1406-7625
ISBN 978-9985-9822-2-8
Year 1941 in Estonia / Yearbook 2006
Estonian War Museum – General Laidoner Museum
Published and printed in Estonia, 2007

Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

sisukord

Saateks

............................................................................................................. 6

Omavalitsuse ja kohaliku garnisoni suhetest 1940–1941 ........................................... 13
Leho Lõhmus.
Relations between local governments and the Red Army garrisons
in Estonia in 1940–1941 ............................................................................................. 36
Eesti Rahvaväe reorganiseerimine Punaarmee 22. territoriaalseks
laskurkorpuseks 1940–1941 ...................................................................................... 39
Aleksander Tšapenko.
Reorganisation of the Estonian Army into the 22nd Territorial Rifle Corps
of the Red Army in 1940–1941 ................................................................................... 51
Küüditamised Eestis 1941. aasta suvel ....................................................................... 55
Meelis Maripuu.
Mass deportations in Estonia in summer 1941............................................................ 64
Nõukogude võimusüsteemi lagunemine Eestis ja Nõukogude asutuste
evakueerimine Venemaale 1941. aasta suvel .......................................................... 69
Peeter Kaasik.
The falling apart of Soviet authority in Estonia and the evacuation of Soviet
institutions to Russia in 1941 ...................................................................................... 86
Eestist saadetud Nõukogude langevarjurid Soomes suvel 1941
........................... 89
Juha Pohjonen.
Soviet paratroopers sent from Estonia to Finland in summer 1941 .............................. 98
Ülevaade 1941. aasta sõjasündmustest Eestis .......................................................... 101
Toomas Hiio.
Overview of war events on Estonian territory in 1941............................................... 120
Suvesõda Eestis 1941. aastal .................................................................................... 123
Tiit Noormets.
Summer War in Estonia in 1941 ............................................................................... 131
Läti hävituspataljonid Eestis 1941. aasta suvel ........................................................ 135
Uldis Neiburgs.
Latvian Destruction Battalions in Estonia in summer 1941 ........................................ 154
Eesti Omavalitsuse kujunemine 1941. aastal ....................................................... 159
Indrek Paavle.
Formation of the Estonian Self-Administration in 1941...............................................177
Eesti piirikaitserügementide ohvitserkond 1944. aastal ........................................... 180
Ülle Kraft.
Officer corps of the Estonian border defence regiments in 1944............................... 221



Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

SaatEKS

Armas lugeja!
Kindral Laidoneri Muuseum kannab alates märtsist, pärast kaitseministri
20. märtsi 2006. a. määruse nr. 7 jõustumist, uut nime: Eesti Sõjamuuseum
– kindral Laidoneri Muuseum. Uus nimi võib pealiskaudsel vaatlusel tunduda
ehk küll pikk ja kohmakas, ent kui analüüsida, siis osutub see ainuõigeks. Meie
muuseumi eesmärgiks on Eesti sõjaajaloo materjalide kogumine, talletamine,
eksponeerimine ja teaduslik uurimine. Nii oli see ka meie õigusliku eelkäija
Vabadussõja Muuseumi puhul, mis asutati 1919. aastal ja mis hiljem nimetati
ümber Sõjamuuseumiks. Et meie sõjaajaloo tähtsündmus on Vabadussõda,
siis loomulikult pole meie muuseumi nimes tarvis maha salata ka Sõjavägede
Ülemjuhatajat kindral Laidoneri. Seda enam, et muuseum paikneb hoones,
mis oli kindralile koduks. Tagatipuks on nimetus arusaadava täpsusega tõlgitav
teistesse keeltesse.
Olles hakanud asju õige nimega nimetama, pingutasime 2006. aastal
ka materiaalse poole kordasaamise nimel. Peamine tähelepanu koondub nüüd
kapitaalremondi ja renoveerimistööde lõpuleviimisele 2007. aastal, milleks
asjakohased ettevalmistused on sooritatud. Ehitustööde ajaks on muuseum ilmselt
külastajatele suletud, kuid ettevalmistustöö püsiekspositsiooni paigaldamiseks ei
katke.
Kogud ja näitused
Muuseumi kogud on 2006. aastal tublisti täienenud, paraku ei ole
olnud võimalik kogudesse hankida relvi ilma relvahoidla valmisehitamise
tingimust täitmata. Relvakogu kiduruse tõttu oleme näituste korraldamisel koos
töötanud teiste muuseumitega, eriti tahan esile tõsta Kaitseliidu Muuseumi ja
Ajaloomuuseumi. Tänu viimasele võime eksponeerida vanemat relvastust. Minu
jaoks isiklikult pakub pikantset rõõmu asjaolu, et 1946. aastal arreteeriti NKVD
poolt mu vanaisa Helmut Tarand, keda süüdistati soovis just nende vintpüsside
abil kukutada Nõukogude kord.
Muuseumi ekspositsioon ja kogud täienesid Jüri Kotšinevi loodud
dioraamiga „Narva lahing 1700”. Samuti deponeeriti muuseumis Mereväe poolt



Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

annetatud admiral Pitka hõbedast teeserviis. Tänu Kaitseväe Logistikakeskusele
oleme nüüdseks ka pea täieliku vormi- ja vormielementide kogu haldajaks.
Loomulikult on puudus sõjaeelse perioodi vormidest, kuid ka neid oleme
püüdnud jõudumööda omandada nn. järelturult.
Näitustest tasuks aastaraamatu kontekstis esile tuua Külma Sõja näitust,
mis on populaarne just kooliõpilaste seas ja mille materjalide põhjal avaldame
paralleelselt aastaraamatuga muuseumi toimetiste sarjas ka Kristjan Lutsu
kogumiku „Eesti ja külm sõda”. Suvel avati muuseumi ruumides Juhan Raudsepa
sõjamonumentide ja nende kavandite näitus „Pühendus sõdurile”, mille
koostas Marika Reintam. Ida-Viru ning Tartu maakondadesse saatis muuseum
rändnäituse kindral Aleksander Tõnissoni teenetemärkidest. Välisministeeriumi
aitasime näituse „August Rei 120” ning Naiskodukaitset rahvusvahelise näituse
„Õed Soome lahe kahelt kaldalt” korraldamisel.
Lisaks mainituile eksponeeriti muuseumis 2006. a. kaks väiksemat fotoja pildinäitust: kevadel, seoses Eesti lennuväe ajaloo konverentsiga, panime üles
näituse Ameerika Ühendriikides Washingtoni osariigis elava eesti sõjaajaloolase
Arvo Lembit Vercameri joonistatud lennukipiltidest. Tema on kaasaegseid
digitaalseid võimalusi kasutades üles joonistanud kõik Eesti kaitseväe
registris aastatel 1918–1940 olnud lennukid, mille seast tehtud pildivalik
pakkus väärtuslikku tuge lennuväekonverentsi ettekannetele. Sügisel, seoses
koostöökonverentsiga „1941. a. Eestis” eksponeerisime mittetulundusühingule
S-Keskus kuuluvad värvifotod 1941. aasta sõjasündmustest Eestis, Lätis ja Leedus.
Need pildid tegi Agfa värvifilmile sel ajal Wehrmacht’i 291. jalaväediviisi
fotograafina teeninud Georg Gundlach, kes valiku pilte S-Keskuse palvel
negatiividelt paberile ilmutas. 65 aasta taguse värvifoto kvaliteeti saab nüüd
igaüks Eesti Sõjamuuseumis vaadata.
Konverentsid ja teadusprojektid
Muuseumi teadustööga seotud ürituste avalöögiks oli plaaniline konverents
jaanuaris, mis oli pühendatud maailma vanima järjepidevalt tegutseva armee –
Vatikani Šveitsi Kaardiväe – 500. sünnipäevale. Traditsiooniline kevadkonverents
oli pühendatud Eesti lennuväe ajaloole.
Sügisel pidasime kaks konverentsi: muuseumi vabatahtliku kaastöölise
professor Vello Salo initsiatiivil korraldatud konverents aktuaalsel teemal
„Tallinna kaitsjad 22. septembril 1944”, mida avasõnavõtuga austas ka Eesti
Vabariigi peaminister, keskendus põhiliselt kontradmiral Johan Pitka tegevusele
viimase vastupanu organiseerimisel Tallinnas 1944. a. sügisel. Seonduvalt
135 aasta möödumisega admiral Pitka sünnist publitseerime selle konverentsi
materjalid eraldi väljaandena muuseumi toimetiste sarjas.
Oktoobri lõpus, ajastatuna 1941. aastal Eesti pinnal toimunud sõjategevuse
lõpu 65. aastapäevale, korraldasime koostöös mittetulundusühinguga S-Keskus



Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

rahvusvahelise konverentsi 1941. aasta sõjasündmustest Eestis. Selle konverentsi
materjalid moodustavad suurema osa käesoleva aastaraamatu sisust. Märkimist
väärib ka sõjaajaloolase ja ohvitseri Rein Helme mälestuskonverents, mille
rahvusvahelise taseme tagasime koostöös Riigiarhiiviga.
Muuseumi teadustöö olulise osa moodustavad mitu kaugema
perspektiiviga projekti, mille täitmise põhiraskust kannavad asjahuvilised
väljastpoolt muuseumi personali, jättes muuseumile vaid suunava ja teaduslikult
konsulteeriva rolli. Siinkohal nimetatagu Teises maailmasõjas langenud eesti
sõjaväelaste andmebaasi koostamist, mille põhitäitjaks on doktor Vello Salo
ning mille avaliku väljundina avaldasime koostöös kultuuriministeeriumi ja
Saksa Sõjahaudade Hoolde Liiduga 2006. a. juunis muuseumi kodulehel Eestis
asuvatele Saksa sõjaväekalmistutele maetud eesti sõjaväelaste nimekirja.
2007. aastal algatasime suurema projekti Eesti Vabariigi ohvitseride
matrikli (1918–1940 (1944) koostamiseks. Õieti on eesti ohvitseride nimekirju
koostatud juba ligi 20 aastat, märkimist väärib 1993. a. Vello Salo poolt
Kanadas publitseeritud Eesti kaadriohvitseride nimekiri 1938. a. seisuga,
kuid täieliku tulemuseni pole veel päriselt jõutud. Nüüd on aluseks võetud
mahukad arhiivimaterjalid ning praegu näib, et projekt saab järgmisel aastal
täidetud. Koostamise põhiraskust kannab vabatahtlik sõjaajaloohuviline Ülle
Kraft. Käesolevas aastaraamatus ilmub temalt selle projekti osana ülevaade
Saksa sõjaväe eesti piirikaitserügementide ohvitseridest aastal 1944. Töös on ka
aastatel 1944–1994 Eesti territooriumil asunud Punaarmee ja Nõukogude Armee
väekoondiste ja väeosade väljaselgitamine ning nendest ülevaate koostamine
(Jüri Pärn). Eeltöö on alanud Vabadusristi kavaleride täieliku biograafilise
leksikoni valmimiseks Vabadussõja 90. aastapäevaks, koostajaks Mati Strauss.
aastaraamatust lähemalt
Põhiosa käesoleva aastaraamatu sisust moodustavad eelpool nimetatud
konverentsi ettekannete põhjal kirjutatud artiklid, mis on pühendatud 1941.
aasta sõjasündmustele Eestis. Konverents ja seega ka ettekanded keskendusid
kolmele kitsamale ajaloovaldkonnale 1941. aasta Eesti kontekstis: sõjaajaloole,
institutsioonide ajaloole ja inimsusevastaste kuritegude ajaloole.
Lisaks ettekannete põhjal valminud artiklitele on aastaraamatusse
lisatud kaks uurimistööd muuseumi kaastöölistelt. Filosoofiadoktor Leho
Lõhmus käsitleb omavalitsuse ja Nõukogude okupatsiooniväe suhteid aastatel
1940 ja 1941 peamiselt Tallinna ja Nõmme näitel, keskendudes hoonete
ja maavalduste ülevõtmisele Eestisse toodud Punaarmee vägede poolt ning
sellest tulenenud suhetele Eesti riigi ja omavalitsuse asutuste ning eraisikutega.
Magister Ülle Krafti pikem uurimus, mis puudutab 1944. aastal formeeritud
Saksa sõjaväe eesti piirikaitserügementide ohvitserkonda ja ohvitseride saatust
pärast Eesti taasokupeerimist Punaarmee poolt, on aastaraamatu üldteemaga



Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiiv DIGAR (S)

mõnevõrra nõrgemini seotud. Kuigi piirikaitserügementide formeerimine ja ka
piirikaitserügementide ohvitseride hilisem saatus on samuti ju Teise maailmasõja
ja Eesti okupeerimise tagajärg. Ülle Krafti artikli lisaväärtuseks võib kahtlemata
pidada seda, et olemata elukutseline ajaloolane, suudab ta oma uurimistöös
avada aspekte, mis traditsioonilises Eesti sõjaajalooteaduses on professionaalse
rutiini tõttu sageli märkamata jäänud.
Sõjaajalooliste artiklite hulka käesolevas raamatus kuulub Toomas Hiio
artikkel lahingutest Eestis 1941. aastal, mis keskendub põhiliselt sõjategevusele
Punaarmee ja Saksa armee väekoondiste vahel Eesti pinnal 1941. aastal. Pikema
tagasivaate teeb autor ka 1941. aastal Eestis asunud Punaarmee väekoondiste
Eestisse paigutamise ajaloole – alates 23. augustil 1939 Nõukogude Liidu ja
Saksamaa vahel sõlmitud mittekallaletungilepingu salaprotokolli tingimustest
lähtuvalt Eestile pealesunnitud niinimetatud baaside lepingu järgi 1939. a. sügisel
Eestisse paigutatud Punaarmee baasidest ning Eesti okupeerimisest 1940. aastal
kuni vahetult Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahelise sõja algusele eelnenud
väekoondiste ümberpaigutamiseni ja muudatusteni kõrgematel Nõukogude Liidu
sõjaväelise juhtimise tasanditel. Ülevaade sõjategevusest põhineb uuematele
uurimistöödele Saksamaa, vähemal määral ka endise Nõukogude Liidu
arhiivimaterjalidega ja on niisuguse käsitlusena eesti keeles esmakordne.
Sõjaajaloo detailsemaid küsimusi on käsitlenud ka kõik kolm välisautorit.
Soome ajaloolane doktor Juha Pohjonen Joensuu ülikoolist on läbi töötanud
materjalid 1941. aasta suvel Eestist Soome saadetud Nõukogude langevarjuritediversantide kohta Soome arhiivides. Nende langevarjurite hulgas oli
nimetamisväärsel arvul ka okupeeritud Eesti Vabariigi kodanikke või elanikke.
Ehkki diversantide tegevus Soomes ei täitnud neile pandud sõjalisi eesmärke,
oli sellel üks kurb kõrvaltulemus — soomlaste teatav pettumus Nõukogude
okupatsiooni alla sattunud „hõimuveljetes”, kellele varem kogu südamest kaasa
tunti.
Murmanski Riikliku Pedagoogilise Instituudi üldajaloo kateedri dotsent
ajalookandidaat Aleksander Tšapenko käsitleb Vene arhiivide materjalide põhjal
endise Eesti sõjaväe reorganiseerimist Punaarmee 22. eesti territoriaalkorpuseks
aastatel 1940–1941. Ehkki Aleksander Tšapenko poolt läbitöötatud materjale
on saanud kasutada ka eesti uurijad mõned aastakümned tagasi, on niisugune
ülevaade eestikeelse artiklina esmakordne, mille väärtust suurendab veelgi
asjaolu, et tänapäeval on eesti uurijate ligipääs Aleksander Tšapenko kasutatud
materjalidele ülimalt komplitseeritud.
Läti Okupatsioonimuuseumi teadur, magister Uldis Neiburgs kirjeldab
NKVD läti hävituspataljonide formeerimist ning eriti nende tegevust Eestis
pärast sõjategevuse kandumist Eesti pinnale peaasjalikult Läti arhiivides asuvate
venekeelsete materjalide põhjal. Kuid ta tugineb ka lätikeelsele kirjandusele
ja mälestustele, mis läti keele mitteoskamise tõttu eesti ajaloolaste poolt on